Erinevalt idandite kasvatamisest, mis hõlmab idandatud seemne söömist, võimaldab mikroroheliste kasvatamine esimestel idulehtedel seemnest välja kasvada ja neid süüakse ilma seemneta. Uuringud on tõestanud, et taim sisaldab oma mikrorohelisel kujul kuni kümme korda rohkem vitamiine ja mineraalaineid kui samast seemnest täissuuruses kasvanud taim.
Sordi jaoks võib mikrorohelisi kasvatada seemnetest – päevalill, redis, sinep, kress, rakett, brokkoli jne – või hallidest hernestest. Ja ärge unustage kodust sibulast kasvatatud murulauku.
1. seemnete valik
Seemneid valides tuleks jälgida, et neid ei oleks kemikaalidega töödeldud – neid ei tohi marineerida. Kuigi seemneid endid mikrohaljaste kasvatamisel ei sööda, saavad idulehed kogu kasvuks vajaliku energia seemnetest. Kõige turvalisem valik on mahesertifikaadiga seemned. Hallist hernest mikroroheliste kasvatamiseks võib otsida kohalikes taludes kasvatatuid. Parim viis murulauku hankimiseks on aga valida sibul oma aiast või osta see turult – seda ei töödelda idanemisvastaste kemikaalidega, nagu sageli juhtub suurte sibulate puhul, mida ostate. kauplused.
2. leotamine
Mikrohaljaste kasvatamiseks mõeldud tillukesi seemneid ei pea enne külvi vees leotama, sest muidu jäävad need märjana kokku ja raskendavad külvi. Hallhernest tuleb aga idanemise hõlbustamiseks enne mulda külvamist 8-12 tundi vees paisutada. Tõenäoliselt on kõige parem jätta need üleöö leotama, et saaksite hommikul edasi tööle asuda. Sibulad võib panna kohe mulda või veenõusse. Mullas kasvatamise eeliseks on see, et vett ei pea iga päev vahetama, kuna sibul on vettinud ja rääsunud.
3. konteineri valik
Mikroroheliste jaoks leiab kodust riiulitelt erinevaid madalaid nõusid - savikausse, sügavamaid taldrikuid. Kannude ja purkide valikul olge ettevaatlikum, et seemned üle ei kastuks ja juured mädanema ei läheks. Seemikud saavad eriti hästi hakkama anumas, mille põhjas on augud liigse vee ärajuhtimiseks. Aga kui kasta regulaarselt ja väikestes kogustes veepritsmega, saab ilma aukudeta hakkama.
4. mulla valik ja ettevalmistamine
Mulla niiskuse õigeks reguleerimiseks ja seemnetele pehme peenra loomiseks võib valida kergesti kättesaadava peeneks sõelutud turba segu (fraktsioon 0-10) ilma väetise lisamiseta. Loodus on selle korraldanud nii, et igal seemnel endal on olemas kõik vajalik selleks, et õigetes tingimustes (valgus ja niiskus) juurduda ja oma väikseid idulehti välja ajada. Potisegu sobib lisaks toataimede regulaarsele ümberistutamisele ka mikrohaljastuse kasvatamiseks. Potisegu on valmistatud esmaklassilisest kvaliteetsest Läti soode turbast ning rikastatud loodusliku päritoluga tooraine - dolomiitlubjakivi ja perliidiga - hapniku ja vee paremaks ringluseks.
5. külv
Kui seemned on leotatud ja anum leitud, võib hakata külvama. Laota muld 1-3 cm kihina (olenevalt anuma sügavusest, et pärast saaks kergesti lehed ära lõigata) ühtlaselt anumasse ja pritsi veega. Hõõruge seemned ühe kihina niiskele pinnasele ja vajutage õrnalt peopesadega. Väikesed seemned on eelistatav külvata pigem õhemalt kui liiga paksult, et seemnetel oleks piisavalt kasvuruumi ja et juured ei läheks mädanema, kui seemned on liiga tiheda niiskusega. Herned võib asetada lähestikku, kattes kogu pinnase. Ka sibulatele meeldib, kui neid asetatakse üsna lähestikku. Seemned võib jätta katmata, et mikrorohelisi pärast kasvatamist pesta ei pea, vaid saab näksida otse anumast või panna puhtaks hommikusöögileivale. Sel juhul tuleb jälgida, et seemned oleksid korralikult vastu mulda surutud, et tekiks vajalik “haaret”.
6. valgus ja kastmine
Mahuti külvatud seemnetega tuleks asetada päevavalgele aknalauale, et seemned saaksid juurduda ja hiljem tärgata. Protsessi kiirendamiseks pimedal ajal võib kasutada tavalisi kollase või valge valgusega luminofoor- või LED-lampe. Halogeenlampe ei tohi kasutada, kuna need toodavad liigset kontsentreeritud soojust, mis võib olla kahjulik. Mikroroheliste jaoks on hädavajalik valguse vastuvõtt.
Kastmine on nende roheliste vitamiinide kasvatamiseks oluline. Seemned ja herned tuleb mulda panemisest alates põhjalikult veega piserdada. Seejärel tuleb päevade jooksul hoolikalt jälgida, et seemned saaksid vett niipea, kui muld hakkab kuivama. Sõltuvalt siseõhu soojusest ja kuivusest (eriti kütteperioodil) võib osutuda vajalikuks seemnete pritsimine nii hommikul kui õhtul. Herneid ja sibulaid võib kasta ülevalt nagu toataimi, kuid peenemate ürtide, nagu sinep, redis ja kress, puhul on eelistatav kasta vett läbi anuma põhja (kui anumas on augud) või mööda anuma külgi.
MAITSEV JA TERVISLIK PIDU
Mikroroheliste kasutamine dieedis:
Herne mikrorohelised - aitab eemaldada toksiine ja kiirendab ainevahetust. Sisaldab märkimisväärses koguses valku, fosforit, rauda ja vitamiine A, C, D, K. Kui suvist magusate herneste mälestuseks otse kausist mitte süüa, maitsevad need hästi hommikusöögimunaleival.
Päevalille mikrorohelised – kaitseb rakke kahjustuste eest, annab energiat. Sisaldab kaltsiumi, kaaliumi, magneesiumi, rauda, rohkelt valku, vitamiine B1 ja C. Soovitatav lisada salatitele ja määrida leivale.
Redise mikrorohelised – avaldab kasulikku mõju juustele ja nahale, varustades keha õige annusega antioksüdante. Sisaldab C-vitamiini, beetakaroteeni, rauda, tsinki, kaaliumit ja väävlit. Selle kergelt vürtsikas maitse täiendab salateid või köögiviljapüreed.
Sinepi mikrorohelised – tagab hea seedetegevuse, parandab ainevahetust, aitab reguleerida suhkrutaset ja tõstab immuunsust. See sisaldab mineraalaineid: fosforit, kaaliumit, rauda, magneesiumit, väävlit, tsinki, kaltsiumi, samuti vitamiine B ja C. Sinepi mikrorohelised sobivad hästi liharoogadega.
Vesikressi mikrorohelised – parandab söögiisu, soodustab seedimist ja tugevdab nägemist. Sisaldab erinevaid mineraale – joodi, kaltsiumi, rauda, fosforit ja väävlit. Need sisaldavad ka C-vitamiini ja beetakaroteeni. Need on hea lisand köögiviljasalatitesse, omletti või kodujuustu.